Küülikute hooldamisest ja pidamisest.
 
Paaritamine
Paaritamiseks hakatakse emasküülikuid kasutama olenevalt tõust : Kääbusküülikud alates 5 kuust ,keskmised tõud alates 6 kuust ja suured tõud alates 8 kuust. Ühe isasküüliku kohta peetakse tavaliselt suurtes farmides 8…10 emasküülikut. Ei paaritata lähisugulasi. Suguloomade söötmisel tuleb rangelt jälgida vastavaid normatiive, sest häid järglasi ei saada kõhnadelt, ammugi aga mitte rasvunud loomadelt.

Emasküülik nõustub kõige meelsamini paarituma oma innatsükli teisel või kolmandal päeval. Küülik indleb 3…5 päeva, siis tuleb ~10-päevane vaheaeg ja algab jälle innaaeg. Indleva emasküüliku suguelundid on veidi tursunud ja roosakad, silitamisel laskub ta kõhuli ja sirutab end välja. Emasküüliku indlemine ei sõltu ruumi valgustatusest, samas valgustatud ruumis või väljas peetavail emasküülikuil on tavaliselt suuremad pesakonnad.

Paaritamiseks viiakse emasküülik isasküüliku puuri, mitte vastupidi. Kui isase puuris  on sööda- ja jooginõu, siis võetakse need sealt enne emase panekut välja et vältida segavaid asju . Isasküülik võib olla passiivne siis kui on väga külm või väga kuum aeg või siis, kui ta ei ole pikemat aega paaritanud ja on rasvunud.

Tavaliselt toimub paaritus kiiresti, kui emasküülik laseb isase ligi. Ejakulaadi kogus on 1…2 ml, ühes ml on ~200 miljonit spermatosoidi. Paarituse lõpus langeb isasloom urisevalt häälitsedes küljeli. Paaritus kestab vaid mõne sekundi. Emaslooma ei jäeta isase juurde üle poole tunni ,kui selle aja jooksul paaritust ei toimu, tuleb proovida mõnetunni möödudes uuesti .Kui siis ka ei toimu paaritust tuleb proovida järgmine päev uuesti. Mitte mingil juhul neid kokku jätta ,sest hiljem kui paaritus on toimunud võib emasküülik isasele viga teha. 

Paarituse õnnestumise kontrollimiseks viiakse emasküülik uuesti isasküüliku juurde 5…7ndal päeval peale paaritust. Tiinestunud emasküülik uriseb ja kas põgeneb või tõrjub isast eemale. Kui emasloom lühikest aega peale paaritamist hakkab pesa ehitama, tähendab see tavaliselt, et paaritamine pole õnnestunud.
 
 
Tiinus

Tiine emaslooma käitumine muutub tavaliselt juba kolmandal või neljandal päeval pärast paaritamist. Ta võib muutuda tigedaks või ka vastupidi – erakordselt leplikuks. Muutuda võivad ka söödaeelistused ja söögiisu. Tiineid küülikuid võib sööta ka piiramatult, sest sel ajal pole karta rasvumist. Tiinetele emasküülikutele mõjub halvasti igasugune häirimine. Puuride puhastamisel tohib tiinet looma tõsta kuni tiinuse viieteistkümnenda päevani. Pärast 21 tiinuspäeva ei ole puuride põhjalik puhastamine enam soovitatav, et looma mitte häirida. Tiinuse teisel poolel ei tohi emaslooma ka enam transportida. Sel ajal on emasküülik loid ja tema kõht on märgatavalt suurenenud. Tiinus kestab 29…32 päeva, keskmiselt 30 päeva. Suurte kurnade kandeaeg on lühem. Pesa hakkab tiine emasküülik ehitama 4…7 päeva enne poegimist. Nädal enne poegimist on soovitatav puuri asetada pesakast.

Pesa ehitamisel kasutab küülik oma villa, kitkudes seda kõhult, ja ka puuris leiduvat heina või põhku. Pesa olemasolu tuleb enne poegimist kontrollida ja vajadusel emasküülikut abistada.
 
 
                                  Poegimine                                  
Emasküülik võib poegida igal kellaajal, kuid enamasti toimub see kesköö ja hommikutundide vahel. Poegimine toimub kiiresti, tavaliselt ei võta see aega üle veerand tunni. Vastsündinud pojad vabastab emasküülik lootekestadest, lakub pojad üle ja lükkab nad seejärel pessa, kattes nad sealse villaga. Kahjuks esineb ka selliseid emasküülikuid, kes jätavad oma pojad laiali puuri põrandale või isegi söövad oma poegi. Poegadesöömise põhjust ei ole suudetud selgitada, sellest harjumusest on emaslooma peaaegu võimatu võõrutada ja ta tuleb karjast kõrvaldada. Surnult sündinud pojad tuleb pesast võimalikult kiiresti kõrvaldada.
   

  

 
 
Pesakonna hooldus ja võõrutamine
Pesa kontrollimisel tuleb emasloom puurist eemaldada, et ta rahutuks muutununa poegi ei tallaks. Hoolikas emasloom katab pojad villaga ja viibib vaikselt nende juures pesas või puuri eesruumis. Talle peab olema kättesaadav joogivesi.

Emasküülik imetab oma poegi tavaliselt kaks korda päevas: hommikul ja õhtul ning sellele lisaks ka veel öösel. On väga oluline, et kõik vastsündinud saaksid imeda ternespiima. Kui pesakond on liiga suur, käib kõigi poegade imetamine emale üle jõu. Emasküülikul on keskmiselt 8 nisa, seega sobib talle üleskasvatamiseks 6…8 poega. Ülejäänud pojad peaks ümber paigutama väiksemaarvuliste pesakondade juurde. Pojad peaks ümber paigutama esimese viie päeva jooksul. Siis pole neil veel tugevat oma pesa lõhna ja emasküülik, kes on pesast paariks tunniks eemaldatud, ei erista pessa asetatud võõraid poegi omadest. Vanemate kui viiepäevaste poegade ümberpaigutamisel tuleb appi võtta lõhnaained (näiteks kölnivesi, piparmündi tinktuur), millega määritakse kokku ema nisaümbrus, tema enese ja võõraspoegade seljad. Puuri tagasi asetatud emaslooma jaoks on ka siis kõik pojad ühesuguse lõhnaga ja ta rahuneb.

Hästi imetava emasküüliku pojad lamavad algul rahulikult pesas. Nende nahk on kergelt pingul. Silmad avanevad küülikupoegadel 10…14. elupäeval ja pesast välja käima hakkavad nad 15…20. elupäeval. Kui pojad ronivad pesast välja varem, on emal ilmselt liiga vähe piima ja pojad on näljased. Peale seda korjatakse pesavill ära ja pesakast võetakse välja. Küülikupuuri (ja pesa) puhastatakse talvel üks, suvel kaks korda nädalas. Kuni 17…20 päeva vanuseni toituvad pojad emapiimast, kolme nädala vanuselt hakkavad nad sööma ka emale antavaid söötasid. Puuri tuleb lisada söödanõusid ja söödajäätmed hoolikalt enne uut söötmist koristada.

Pojad võõrutatakse intensiivse pidamisviisi korral 4-nädalaselt, imetamise järsk lõpetamine mõjub kahjulikult nii emasloomale kui ka poegadele. Seetõttu eemaldatakse algul ema poegadest ja tuuakse vaid kord päevas poegi imetama. Nii toimitakse 3 päeva, siis tuuakse ema poegade juurde veel paar korda ülepäeviti. Võõrutatud noorküülikuile tuleb algul anda just neid söötasid, milliseid nad said ema juures viibides. Võõrutatud noorküülikuid peetakse algul (3…3,5 kuu vanuseni) rühmapuurides. Enne puuridesse paigutamist peaks noorloomad olema tätoveeritud, et oleks teada nende päritolu. Oleks hea, kui noorloomadele võimaldataks rohkem liikumisruumi (avaramad puurid või jooksuaedikud). 3,5 kuu vanuses paigutatakse väljavalitud tõuloomad üksikpuuridesse. Ülejäänud emasloomad ja isasloomad nuumatakse lihaks.
 
 
Soo määramine
 
Soo määramiseks võtta küülikupoeg kätte, panna ta seljapeale.Ühe käega hoides teda seljapeal ja teise käega proovite sugu määrata , selleks tuleb ühenäpuga hoida küüliku saba seljapeal ja pöidlaga õrnalt vajutada kõhupealt , siis emasel pojal tekib triip ja isasel pojal tekib püstine torujas  koht. Vahel võib tunduda ka emasel pojal ,et suguorgan vajutades natuke kerkib aga tall ei teki kunagi torujast moodustist nagu isasel . Isasel pojal aga kuni 2,5 kuuni ei tule vajutades välja  sugutit vaid tekib ainult tühi torujas moodustis. Loodan ,et sain aidata küülikute soo määramisel, kui on vaja võin ka oma küülikupoegade peal soo määramist näidata. Selleks tuleks eelnavalt ajas kokkuleppida e-maili teel: raidi66@hot.ee  
 
                                         
Emane - vanus: 1 nädal                                         Isane - vanus: 1 nädal
 
          
 Emane - vanus 1 kuu                                              Isane - vanus: 1 kuu   
 
         
                  Emane - vanus 2,5 kuud                                           Isane -  vanus 2,5 kuud                  
 
 
Küülikute söötmine

1)Küülikute söötmisel on tingimata vaja arvestada nende söömise ja seedimise iseärasustega. Täiskasvanud küülik sööb 35…40 korda ööpäevas, enamiku neist kordadest öösel või varahommikul. Sellest järeldub, et küülikuid on vaja sööta väikeste portsjonite kaupa või kasutada automaatsöötjaid, kus sööt ei rikneks ega määrduks.

2)Teiseks tuleb arvestada nende tugevate ja pidevalt kogu elu kasvavate lõikehammastega. On vähe taimi, mida looduses elavad küülikud ei sööks. Isukalt närivad nad viljapuude-, paju-, kase-, sarapuu- ja haavaoksi. Lõikehammaste kulutamiseks vajavad puuoksi ka farmiküülikud. Küülikute söötmisel ainult täisratsiooniliste graanulitega vajavad nende hambad vahetevahel isegi lühendamist spetsiaalsete näpitsatega.

3)Sööda kiudainet omastab küülik halvemini kui lammas või lehm. Sööda kiudainesisaldus alla 10% mõjub küüliku seedetalitlusele halvasti.
 
 

Väljaheidete söömine
Küülikutel on ka originaalne võime oma ratsiooni “rikastamiseks” sööda korduva tarbimisega. Nad söövad oma öiseid väljaheiteid, mis on veel küllalt rikkad aminohapete ja vitamiinide poolest. Esmakordsel seedetrakti läbimisel omastab küüliku organism söödast kergelt seeduvad komponendid, teistkordsel – raskesti seeduvad. Seetõttu pole küülikute puhul mõtet püüda võidelda väljaheidete söömise vastu. Katsetega on selgitatud, et öiseid väljaheiteid vabalt tarbida saanud küülikud kasvasid paremini ja nende söödakasutus oli parem kui neil küülikuil, kellelt see võimalus oli ära võetud.

Küülikute öine väljaheide erineb nii koostise, konsistentsi kui ka kuju poolest päevasest väljaheitest, mida küülikud ei söö. Öise väljaheite moodustumine toimub tavaliselt 6 tundi pärast viimast söömiskorda, enamikel loomadel pärast keskööd. Küülikud söövad oma öiseid väljaheiteid koguses, mis täidab umbes ühe kolmandiku nende maost. Öiseid väljaheiteid söövad küülikud otse anaalavast, s.t. nende väljutamise momendil. Maos säilib selline “sööt” mõned tunnid peaaegu muutumatuna, edasi laguneb maovedelikes ja liigub edasi peensoolde. Umbes 12 tundi peale makkusattumist s.o. tavaliselt keskpäevaks on ta sealt väljutatud. Järgmisel ööl kordub sama tsükkel uuesti. Kaasajal ollakse arvamusel, et koprofaagial on küülikute seedetalitluses küllalt oluline osa. Ta võimaldab organismi paremini varustada B-vitamiinidega ja tagab seedetalitluse aktiviseerumise, võttes osa maosisaldise transpordist peensoolde. Ollakse ka seisukohal, et koprofaagia soodustab küülikutel söödaproteiini paremat omastamist.
 
 
Mürgised taimed
Küülikute ekstensiivsel ja poolintensiivsel pidamisel kasutatakse väga mitmesugust rohelist materjali, mida niidetuna antakse küülikutele isukohaselt ette söödasõimedes. Küülikupidajail tuleb aga meeles pidada, et osa kraavikallastel, niitudel, jõelammidel, mahajäetud aedades ja majade ümbruses kasvavaid taimi on küülikutele väga mürgised või mürgised. Küülikute jaoks on väga mürgised taimed surma-, mürk-, vesi-, kikka- ja koeraputk, kollane-, võsa- ja metsülane, verev sõrmkübar, okasõun, harilik ja must maavits, maikelluke, kõik 14 Eestis kasvavat tulikaliiki, harilik nurmenukk, põldmagun, varsakabi, soovõhk, kurekell, toomingas, põld-, soo-, ja konnaosi, kadakas ja vereurmarohi. Mürgised on jõgiputke, koeranaeri ja sinise käokinga juured ja koerapöörirohu, kukekannuse, uimastava raiheina ja äiaka seemned. Toodud loetelus võivad sagedamini küülikutele määratud haljasmaterjali sekka sattuda tulikad. Teised loetelus olevad taimed on enamikus nii õitsemise eel kui ka õitsemise ajal hästi märgatavad. Igasuguste putkede söödaks kasutamisest tuleks loobuda, sealhulgas ka Eestis laiutavatest karuputkeliikidest.
 
  
Küülikute joogivee vajadus

Osal küülikukasvatajatel on arvamus, et küülikud peaaegu ei vajagi joogivett. See arvamus on õige ainult sel juhul, kui küülikuid söödetakse peamiselt mahlakate roheliste söötadega ja juurviljadega. Vähe vett sisaldavate söötade korral on küülikutele vaja anda joogivett. Küülikute joogivee vajadus on määratletud kolme faktori poolt:

1. Individuaalsed produktiivsusomadused ja sigimisfüsioloogiline seisund (näiteks imetamisperiood).

2. Söödaliik.

3. Õhutemperatuur.

 

Küülikute päevane keskmine veevajadus on järgmine:

  • Täiskasvanud 4…5 kilogrammised küülikud 0,25 l;

  • emasküülikud vahetult enne poegimist 1 l;

  • imetav emasküülik (8 kolmenädalase küülikupojaga) 1…1,25 l;

  • imetav emasküülik (8 kuuenädalase küülikupojaga) 2 l.

Imetavad emasküülikud peavad vabalt saama joogivett, et tagada kõrge piimakus ja seega küülikupoegade hea juurdekasv. Ka noorküülikud vajavad tavalise ratsiooni puhul (näiteks 200 g haljassööta + segajõusööt) päevas 150…200 g joogivett. Eriti tähtis on küülikute pidev varustamine joogiveega ainult täisratsioonilise granuleeritud segajõusöödaga söötmisel. Umbes 2-kilogrammine noorküülik tarbib sel puhul 200…250 g joogivett päevas. Oluline on küülikute joogiveega varustatus suvel, eriti palavatel suvepäevadel. Joogivee puudumine vähendab küülikute produktiivsust.
 
 
Vaksineerimine
Küülikuid vaksineeritakse 1 kord aastas müksomatoosi vastu,vaksiiniga Myxoren. Küülikupoegi vaksineeritakse esimest korda 2 kuuselt ,siis uuesti aasta pärast .Müksomatoosi oht on suurem kevadel kui hakkavad lendama kärbsed ja sääsed, kes seda haigust edasi levitavad .Samuti levitavad haigust teadmatult  inimesed ise ,liikudes haigusega kokkupuutunud farmist tervesse farmi. Haigus levib putukahammustuse tagajärjel, peiteaeg on 5 päevast kuni 14 päevani. Kui farmis on esinenud müksomatoosi puhang ,siis tuleb kogu kari vaksineerida . Need küülikud kes juba on viirusekandjad, surevad peale vaksineerimist 14 päeva jooksul (surnud loomad tuleb põletada ja tuhk maha matta). Terved küülikud jäävad elama ja neid tuleb vaksineerida 2 korda aastas järgneva 3 aasta jooksul (viirus elab 3 aastat). Peale seda vaksineeritakse jälle 1 kord aastas.Farmi invetar tuleb desinfitseerida desolahusega.
 
 
Sugupuu
Sugupuu on info küüliku põlvnemise kohta. Sugupuu on kinnituseks,et on tegemist tõupuhta loomaga. Ideaalvariandis peaksid sugupuus kirjas olema kolme põlvkonna loomad, need on vanemad, vanavanemad ja vanavanavanemad. Sugupuu aitab teil vältida sugulus paaritusi.
 
 
 
 

Kasutatud materjal: Agri.ee
 
...tagasi